Продолжение проекта: Открытый корпус вепсского и карельского языков

Корпус вепсского языка

Тексты

Список текстов / младописьменный подкорпус


Pedrvaza

младописьменный подкорпус

художественные тексты

Verez tullei, (2014), с. 32-33; Natalia Silakova

Hoštai päiväine lämbiti pardesižen pertižen katusen, mitte seižui keskel pen’t pallištod. Ümbri pallištos kazvoiba nored pedajad. Kaik, mi oli kattud lumudel, hošti päiväižel. ”Kidž-kidž” – kului, i pedaižomaspäi hihti uk kodiš tehtud levedoil suksil. Nece oli Jehim-mecnik: hän azotihe, sikš ku hoštai päiväižel lumi kuti sogenzoiti händast. Hänen koir, kudamb joksi hänele jäl’ghe, veslas nutaškanzi i joksi edel ižandad pertižennoks.

Hihtäjan päs oli pehmed ombeltud reboin nahkaspäi šapuk. Toine šapkan korv oli kinktäs sidotud šapkaha, a toine ripui kuti koiran korv. Konz Jehim sirdi šapkan tagarajale, nägui päivitadud kulmihesai mod da vauged harv bardaine.

”Sadus vai linmal joksenzi koir...” – Jehim pajati, i muhahti bardaha.

Jehiman änele joksi koumekuine kužu, nutoizi kaks’ kerdad, joksi tagaze i peitihe pordhiden alle.

”Händan lendi, hajuzi – kaik midä voi tehta”, – lopi Jehim pajon.

Hän heiti suksed i pani ned pertid vast. Miše puhtastada kangad lumespäi, kolahtoiti jaugal da toižel seinäha, sid’ oti kadagvastan, pühki lopun lumen kangoilpäi, avaiži verajan da heikahti.

– Nastoihut, nece minä olen, Jehim. Oh, mitte sä om tämbei... Nägub, miše pigai tuleb keza. Om jo läm. Kut sinä minuta tägä olid? Hän ei varastand, kuni hänele anttas vastust, haškahti pertihe.

Pertiš seižui magaduzsija, a sen päl ripui pen’ jumalaine. Jehim riputi fufaikan varnaha, heiti kangad jaugoišpäi i sanui möst:

– Nastoihut, a Nastoihut, midä vaitti oled? Ala pöl’goita mindai. Vastha, kus-se päčin taga, mi-se kubaidaškanzi i kului ”mö-mö-mö”. – Oled hengiš, ka om čoma-ki. I-ka, minä, urad, jo midä vaiše en meletand, – ihastui Jehim. Sid’ hän haškahti samvarannoks i pani sihe truban. A jäl’ges sanui möst: – Sinei oliži hüvä olda pedaižomas, pigai läžund lopižihe-ki. Ka en voi vedä sindai sinna, ei ole väged.

Jehim pani zel’l’heinid da jurid astijaha, valoi sihe hulad vet i saupsi ruzul. Pertiš mujuškanzi heiniden hajul. Päčin taga möst ken-se šobaidaškanzi, hengiškanzi.

– Tirpa, tirpa vähäine, izo, – pakiči Jehim i mäni ruzukogonnoks, mitte oli päčin taga. Ruzukogospai oigenzi hänennoks kärzaižen nor’ suriden sil’midenke da pit’kiden ripsuidenke pedrvaza. Vanhan ukon käzi silitoizi pedrvazad pädme, i, se kubahti, ladides libuda, sirdeleškanzi kabjoil.

– Kuna, kuna sinä, Nastoihut, rigehtid? Kac, kut vac-se om rebitadud. Libud, ka kaik kiškad-ki lankteba südäimespäi.

Pedrvaza nolouzi Jehiman kät.

Madalan iknan irdpolespäi ozutihe koiran kärz. Se libui übusele, mitte oli iknad vast i činktes kacui stöklan tagapäi.

– Ruzav, tüništu, ika murendad stöklan. Kac, mitte om vaudaline, ei kundelte nikut. Ole vaitti! – Jehim iški nürkul lavadme. Pedrvaza säraidaškanzi.

– Nastoihut, ala varaida, nece minä iškin, miše Ruzav kundliži mindai. Ika uradiškandeb, ei anda sanuda vajeht-ki. – Jehim libui kombuilpäi, mäni otmaha heinlent da völ oti stolalpäi bankaižen, miččespäi hajusti surel da pahal živatal. Ded avaiži bankaižen i haju päzui kaiked pertidme. Pedrvaza vedoizi nenasäl’gmil, i haju kuti täuti kaiken hibjan. Pedrvaza saupsi varuspäi sil’mäd.

– Midä sinä, izo pedraine, ala varaida. Nece ei ole kondi, nece om vaiše sen razv! – Jehim vedouzi Nastoihuden nenasäl’gmiš i se avaiži sil’mäd. Nu, midä, eläbzduid?!

Jehim oti bankaspäi voižet i voidaškanzi čapatesen vacal, a iče pagiži:

– Minä rikoin kondjan ani kanman Iljan päiväd. Lihan andoin heimolaižile, a ičelain sulazin razvad. Kac, kut om: kondid jo ei ole amu hengiš, a razv om zel’l’an sijas. Konz voidad jodal, vaiše pakutab i čapatesen röunad muga jäba-ki, a konz voidad razval – pakutab, pakutab da čapatez sauptase da muga, miše ed homaiče-ki, miše se oli konz-se. Mindai viž vot tagaze kondi peksi, ka minä hänen razval spravitimoi-ki. Küläs sanutihe, miše Jehim ei ole eläi, – uk vaikastui vähäižeks, nacein, muštli, midä oli viž vot tagaze, a nügüd’ kacu, käzi om kuti uzikoine.

Jehim kaiken sanui da sanui, miše pedrvaza unohtaiži kibun polhe, a iče voidi hajukahal razval čapatesen. Sid’ pani čapatesele marl’ad da kingiti sidä plastiril. Kosketi sormel – om-ik viluganu heinlem’ i sirdi astjan hahkan kärzaižennoks. Nastoihut lipsaiži kerdan, vaiše ei joškand enamb. Siloi Jehim tabazi kärzan da vedouzi ičezennoks i valoi suhu vähäižen. Konz živat lainzi, uk valoi möst. Konz kaik oli jodud, Jehim sanui:

– Ho, mitte oled, čoma neičukaine! Öl jotan völ kerdan. A homendesel joksenden ezmäižele lüpsandale, täs rindal, pedaižomas päliči om živattannaz. Jotan lämäl maidol. Da mänen völ Glašannoks, otan heinäižid. Nu, magada, magada! Uni om parahim zel’l’. – Jehim siliti Nastoihut lühüdadme karvaštme.

Päiväine jo laskihe. Ruzav hüppi iknan taga, nutoizi i mäni pordhiden alle ičeze kužunnoks. Jehim andoi söda koirile-ki.

Öl, venudes palatil, Jehim kacui, kut kudmaine läksi mecan tagapäi i ujui taivhastme, kacuhti magadajan pertižen iknaha. Laval, ruzuiden al šobaiže Nastoihut. Jehim, venudes sel’gäl, burboti laskvas än’heze, kuti pajati kättepajon pedrvazale:

– Uinda-magada, Nastoihut. Kaik linneb hüvin. Eläd minunno, tegem sarajan... Ala käregande ristituiden päle...hö oma erazvuiččed – oma hüväd, oma hubad-ki... Tervned, varu lopiše, pästan sindai valdale... Kaik linneb kut tarbiž... Uinda-magada, Nastoihut.

Necil öl kudmaine kacui hätken pertižen iknaha – nacein, tahtoi tedištada, mil erineba hüväd ristitud hubišpäi. A voib olda, vaiše žalleiči ranitud pedrvazad. Ken händast tedab, kudmašt-se...

Vepsäks kändi Marina Ginijatullina