Продолжение проекта: Открытый корпус вепсского и карельского языков

Корпус вепсского языка

Тексты

Список текстов / диалектные тексты


Kut koljan maha pandas

диалектные тексты

средневепсский диалект

Информант: Инякова Прасковья, г.р. 1898, место записи: Ладва (Ladv), Подпорожский р-н, Ленинградская обл.

Язык и народ: тексты и комментарии, (2002), с. 80-81

Koleb ristit, pezetadas, groban tehtas. Ez’mäi pandas jumoučogha, veretadas loučha. Sutkad pidetas, sid’ narod tuleb, išttas ehtan. Toižou päivou maha vedas, pagastaha vedas, masijan kaidas, sihe karha pandas. Pap’ konz om ka pajatab, konz ele ka jälgil’päi pajatab. Min’ä ani sigä pagastou elin'. Tatam ol’ storožan, a min’ä hänen tütar, neičukaine. Erašti sutkad siičemed kalidoras ištub nece pokoinik. Keradasoi viž dei kuz’ pokoinikad, papid' ele. Sid’ lopuil’ pap’ tuleb dei hänen kreptäs maha, pap’ pajatab. Ved’ siloi veruimei ka, em tuukuind nimidä. Pandas, voiktas sid’ roditel’ad, tütred dei poigad, mušttas. Kodiš voiketas ehtou dei homencou sattes. Vödas koumale. Koumou päl voiktas, ani iče min’ä voikin’, mamam koli, tatam koli. Minä jäin’ koumestoštkümnes vodes. Muštan voikud, johtub mel’he, ka emboi sanuda. Voiktas (tatas): «Kalliž kazvatajaižem, sötai tatoihudem, jätid mindai jo aigalaz i norelaz malorannijaks sirotinaks beznad’ožnijaks, i tuukitamaks i rehtitabaks. Kutak mini linneb eläda, üks’-ühtelein’, üks’-üks’nälein’. Kaks’pol’žid avaroid’ armoižid’-ni ele ka. Puugeškatas mindei sulad susedaižed». Ninga voikaba, Voikiba kut miile linneb eläda, naku jänuded olimei kaks’ velled. Üks’ vel’l’ oli vižvozne jänu, a minä kuumetoštkümne vot olin’ jänu. Mamoi koli, nu ka värižimei da samei: «Kut miile zavot’t’a eläda? Pakičemha mända? Vanhemban vellen otiba pomošnikaks pisar’an. Prihäine minunke jänu, mänemei mecha. Kuni külläks em väriškoi, rata-ki em voigoi». Aid koheta tariž, kaik sijad kahten tehtas. Hiinäntegon aigan ka hiin tehtas, sabrad pandas. Muga gor’uimei, elimei. Kahesan virstan taga hiinän tehlim. Hebo-se miil’ ol’ ka hebole samoiš, händast sel’gan taga ištutan da sin’n’a ajamei da sigä päivan radamei. A ehtou möst kodihe, živateižed kodiš ka. Homencou möst nuuzed pimedas da möst sin’n’a ajad radole.

- Vedas-ik kolii koumale hebou?

- Kaikuččou hebod-se elend, pakičemha mända. Vedas ii uugas, kalun pandas da nel’l’an kesken vedas. A kel hebo om ka hebou edemba koumoile todas. Pap’ miil’ üks’ Mäggärves, videntoštkümnenden virstan taga. Mugoi oli vero ka papita ii pandud. Erašti sutkad kuume ištub pokoinik maha panmata, pap’ tuleb, kerdou hiid pajatab. Vedas, karha pandas, voiktas, koumoil’ voiktas. Pandas venčikon ocale, poddorožnijan kädehe da muga. Dengoid’ eraz om bohatemb ka paneb enamb, a erasuu ele ka tri kopeiki paneb. Pohjha lükeitas, ii sanugoi nimidä. Jäl’ghe mahapanendad kuz’ nedalid' i nel’l’kimčed oigetas. Tuleb narod ištmaha, ön išttas, a homencou koumoile ajeltas, otmaha käveltas pokoinikan. Söttas da jottas möst narod, hiittas sötandan ka möst sattas pagastale pokoinikan. Kaiken aigan voiktas, sattes voiktas, ehtou išttes voiktas. Kanman jesli homen nel’l’kümčed ka kanman voiktas, ön išttas. Narodad keradase äi. Homencou svätišoi, möst tuudas longele. Erased i kaks’kümne päiväd oigetas, ii kerakoi narodad, vaiše ičeiž kanz. Louč jumoučoghapäi, loučal venub. Rožad ii katkoi, a ištäs, kattas. Groban tehtas, ön pal’l’az, a toižou päivou maha paneškatas, grobha lehtesid riptäs koivuižid vastoišpäi, a päle levitadas, bohatemb ka, paremban kalinkoran levitab, a gol’l’embou ele ka sobaspäi kuluspäi. Pagastal osttas venčikan, podorožnijan. Groban mužikad tehtas, om kodiš ičeiž, ka i toižed postoronnijad abutadas, vatagou tehtas. Jäl’ghe koumoile käveltas, muštmižen vedas, mušttas.