Продолжение проекта: Открытый корпус вепсского и карельского языков

Корпус вепсского языка

Тексты

Список текстов / младописьменный подкорпус


”Randaine”-ansambl’al zavodiše uz’ elo

младописьменный подкорпус

публицистические тексты

Kodima. № 4, (2010), Galina Baburova

Täl vodel ”Randaine”-ansambl’ale täudui jo seičeme vot. ”Randaižen” ühtnikad keradasoiš kaks’ kerdad nedališ, komanz’päivän da sobatan, rahvahan kul’turkeskusehe. Ansambl’ om kuti üks sur’ kanz. Ühtnikad vastasoiš toine toiženke ihastusiš, starinoičeba ičeze holiš, hüviš uzištoiš da problemoiš. Ühtnikoid, kudambad kävuba kaiken aigan, om kümne mest. Ansambl’as om kaks’ mužikad-ki – Albert Soldatov i Jevgenii Markov.

”Randaine”-ansambl’ tetas äjiš tahoiš. Ansambl’ ajeleb paksus külidme, tehleb sigä konsertoid, i kaikile kundlijoile sen tuleba mel’he pajoid. Oli ”Randaižel” vaiše üks, no lujas sur’ problem – tähä vodhesai ei olend pämest, i nece lujas holestoti ühtnikoid, hö toivoiba, miše konz-ni tuleb uz’ mez’, kudamb abutab heile. Toivoiba hö ei uhtei. Nügüd’ ansambl’al zavodiše uz’ elo. Azj om siš, miše ei lujas amu ”Randaižen” ühtnikad tundištihe ühten noren naiženke, kudamb himonke hökkähti rata ansambl’as.

Aleksejeva L’udmila F’odorovna starinoičeb: «Täl vodel meidennoks tuli mez’, kudamb opendaškanzi meid pajatada i kargaita. Ende mö ajelimoiš külidme: olim Kalages, Toižeges, Šokšus, Šoutjärves, Vehkojas. Meid kuctihe, miše mö tuližim i ihastoitim külänikoid koncertoil. Olim ihastusiš, miše kelle-se mö olem tarbhaižed. No meil ei olend mugošt pämest, kudamb radaiži meidenke.

A nügüd’ mö tundištimoiš mugoižen čoman norikaižen ristitunke. Kaik mö varastim necidä päiväd. Voib olda Jumal toi händast meile. Ansambl’an elos kaik tegihe toižeks. Meil om völ suremb himo pajatada. Nügüd’ ”Randaine” om todesine sebr, i minä meletan, miše nece norikaine mez’ kut-se ozutab meid kus-ni. Hän sanui, miše nägeb, kut lujas mö tahtoim pajatada, sikš kaik linneb meil hüvin».

Uden pämehen nimi om Gagarina Jelena Viktorovna, hän lopi Piterin kul’turakademijan. Nügüd’ hän tundištase vepsän kul’turanke i pagižeb, miše se om lujas mel’he hänele. Jelena Viktorovna sanub, miše ”Randaižen” pajon- da kargun stil’ vajehtase. Nügüd’ nece linneb ani toine ansambl’, kudambas om kaičenus kut vepsän tradicijoid, muga ližadase äi nügüdaigaižid azjoid. Avtoranpajoiden ližaks ansambl’ pajataškandeb vanhoid, läz kadonuzid jo pajoid, miše kaita arvokast vepsän kul’turad.

Jelena Viktorovna sanub: «Ei lujas amu mindai kuctihe radmaha tänna, miše abutada ansambl’ale. Tedištin, miše ”Randaižel” ei ole pämest, i minä hökkähtin opeta pajanikoid. Mö el’gendam toine tošt, meil om ühtejiččid tahtoid. Ansambl’anke mö ladim sidotada pajo kargunke. Toivon, miše kaik linneb meil hüvin».

Ansambl’an gruppas om äi ühtnikoid, kudambad pajataba siš ezmäižes päiväspäi, konz ansambl’ oli tehtud. Heiden keskes om Nina Nikolajevna Nazarova. Hän lujas navedib pajatada. Nina Nikolajevna sanub, miše hän kävub surel tahtol repeticijoile. Ansambl’an ühtnikad hänele oma kuti heimolaižed. Pajanikoile uz’ pämez’ om mel’he. I hot’ kodiš om ičeze holid, ”Randaižen” ühtnikad löudaba aigad kävumaha repeticijoile. Uz’ norikaine pämez’ sünduti heiš uzid vägid i toivoid. Ansambl’al planoiš om äi koncertoid. Vajehtused ”Randaižen” ühtnikoid ei pölgästoitkoi.

Tahtoižin toivotada, miše kaik ansambl’an planad todenzoitase eloho. A nenile, kel om taht pajatada da kargaita, tahtoin sanuda – tulgat repeticijoile, ”Randaine” ihastusiš varastab da vasttab kaikid, kenel om melentartust vepsän kul’turaha.